Pronksiööd võib võrrelda lõkkesse visatud vana mürsuga. Erinevused Eesti 20. sajandi ajaloo mõistmisel olid äärmusteni viiduna olnud põhimõttelised ega kutsunud arutlema. Pronkssõduri ümber loodi aga ärev olukord, kus põrkasid kokku kahe erineva arusaamise radikaalsed esindajad, kes täitsidki mürsu rolli. Tulevikus taoliste konfliktide ennetamiseks peame teadma, kes on eestivenelane ja mida teha selleks, et eestivenelased aitaks tõrjuda nõukogude nostalgiat ja truuduseavaldusi Vene riigi arutu juhtkonna suunal.

Aprillis 2007 Eesti valitsus ei teotanud sõjahaudu (ta lihtsalt viis hauad väärikasse kohta – kalmistule), samas kõige madalamate kavatsustega palgalised provokaatorid tirisid oma retoorikaga sõjas hukkunuid haudadest välja ja lohistasid neid mööda tänavaid.

Ka minu vanaisa sattus sõjakeerisesse, jäi imeläbi ellu ja nii on see sõda minu jaoks inimlik, ühe pere draama. Kindlasti mitte tükike Nõukogude Liidu suurest saavutusest targa Stalini juhtimisel.

Kui me lõpetame loosungitest koosnevad jutud ajaloodraamadest ja keskendume kannatanutele ning saadud õppetunnile, on leppimise tee avatud. Kuigi haavad on kokku kasvanud ja pronkssõduri uus koht üldiselt aktsepteeritud, ei saa öelda, et oleme ühiskonnana okupatsiooni ja sõjakogemuse teadvustamisel suure läbimurde teinud.

Kümne aasta eest läks ühiskond omavahel riidu ka sel põhjusel, et vene kogukonnas pääsesid domineerima radikaalsed vene rahvuslased, kes kujutasid ette, et Eesti riik on nõrk ja tekib võimalus Teise Maailmasõja tragöödiat ärakasutades luua tohutu konfliktikolle. Teema teeb eriti tundlikuks asjaolu, et see õudus on puudutanud praktiliselt igat eesti ja vene perekonda, ja iga pere hoiab oma mälestusi.

Paljusid häirib Georgi lint, mida eksponeeritakse tihtipeale mitte mälestamise eesmärgil, vaid tungiva sooviga demonstreerida oma võitlevat maailmapilti ja teha teistele ära.

Ükski inimene ei saa elada väärtuselises tühjuses, ta vajab ajalugu ja mingitki kinnitust, et tema poolt jagatav kultuur on elujõuline ja väärtuslik. Vaja on pakkuda midagi Georgi lindi asemele. Pakun kujundina välja eestivenelase „lindi“, aga selle maailmapildi loomiseks on vaja kogu ühiskonna, eriti just haridusinimeste pingutust ning tonnide viisi kannatlikkust.

Eestivenelast soovin ma mõista umbes nii. Eestivenelase riiklik identiteet on Eesti Vabariigi põhiseaduslik kord (seaduste riik, iseseisvus, demokraatia, inimväärikus, vabadus) ehk eestivenelane peab olema Eesti kodanik, kes näeb Eesti riikluses olulist ühishüve, mille najal püsib meie elustiil. Seejuures Vene Föderatsiooni riiklik identiteet ei mahu siia mitte kuidagi, sest on praegu Eesti riigi väärtustega suures vastuolus.

Kultuuriline identiteet on eestivenelasel kahetine: ühelt poolt teadvustab ta, et ta emakeel on vene keel, ta väärtustab vene autorite loomingut ja oskab „lugeda“ vene kultuurikoodi, kuid samas valdab vabalt eesti keelt ning on võimeline tõrgeteta Eesti komberuumis orienteeruma. Seejuures on eestivenelase kuulumine vene kultuuriruumi selgelt eraldatud Vene riiklusest ja autoritaarse juhtkonna poolt pealesurutavatest mõttemallidest.

Eestivenelase suhtumine ajalukku ja ühiskonda on desovjetiseeritud ja humaanne. Oli okupatsioon ja oli küüditamine. Teiste riikide ründamine oma ambitsiooni rahuldamiseks on lubamatu. On inimlikud tragöödiad: lihtne maapoiss Ivan sundmobiliseeriti Tveri oblastist ja tapeti kolm aastat hiljem mürsuga Narva all, ja Tarmo, kes elas rahulikult Läänemaal oma talus, kuni sakslased ta sundmobiliseerisid ja viskasid lahingutulle. Punalipud, haakristid ja kõik selline käigu põrgusse! Oluline on inimene. Oluline on meie Eesti tulevik.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga